#7 Tagumised read täituvad esimesena
See postitus on seitsmes sarjas, kus ma kirjutan lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seekord räägime ruumist ja sellest, kuidas see mõjutab koolitust.
Erinevad e- ja hübriidlahendused on väga tugevalt tulnud pandeemia-ajaga ka Eesti koolitusturule ning jäävad siia kindlasti püsima ka pärast rahvatervise olukorra lahenemist. Siiski, inimesed, kes on harjunud õppima füüsilises keskkonnas, sageli eelistavad seda kasutada ka edasi ja nii ei kao kontaktkoolitused lähemas tulevikus kuhugi. Mõlema puhul aga mõjutab inimeste paigutus õpitulemust.
Kontaktkoolitused toimuvad füüsilises ruumis ning see ruum ja inimeste paigutus sellest mõjutavad sisulist protsessi. Mida rohkem sarnaneb koolituse keskkond klassiruumile, mida osalejad oma kooliajast mäletavad, seda enam aktiveeruvad osalejates ka kooliaja käitumisharjumused ja hoiakud. Isegi sõnakasutusest ja naljadest on sageli kuulda viiteid koolile ja klassile, käitumismustritest rääkimata. Olen igal võimalikul juhul vältinud teatri- ehk klassiruumi asetust, kus osalejad vaatavad teineteise selgasid, aga ümberringi näen siiski sageli sellist inimeste asetust ruumis. Kuidas ma saan teiste osalejatega suhelda, kui ma neid ei näe? Kui aga interaktsiooni õppijate vahel ei teki, kipub tähelepanu hajuma ja õppimise efektiivsus langema. Lisaks - teineteise taga asetsevate istmeridade korral kipuvad tagumised read jätkuvalt esimesena täituma. Neid, kes tulevad ja istuvad ette ja keskele, kohtab endiselt harva ja pigem nooremate inimeste hulgas.
Kasutades teisi asetusi (lauad ja toolid U-kujuliselt, kohviku stiilis laudkondadena, ainult toolid ringis ilma laudadeta, toolid hunnikus ja inimesed organiseeruvad ise) on oluline jälgida just seda, kuhu sa tahad, et inimeste tähelepanu enim pööratud oleks. Näiteks U-kujuliselt asetatud laudade korral istuvad esimesena ruumi saabunud inimesed sageli risti näoga ekraani poole, kui ekraanile on kuvatud avaslaid. Nii ei pea nad vaatama päeva jooksul ekraanile pööratud peaga. Samas, kui ekraanil toimuv on pigem toetav ja teisejärguline, siis võib inimesed rahulikult paigutada nii, et nad näevad ekraani ainult pöörates ja tähelepanu fookuses on midagi muud, kas koolitaja, mõni õppevahend, pabertahvel vms. Sellisel juhul on kasulik koolituse alguses hoida projektor väljalülitatuna.
Veel üks faktor on see, kui lähedal või kaugel inimesed teineteisest istuvad. Näiteks, kui istutakse üksinda laua taga, kummalgi pool paar meetrit järgmise inimeseni, rõhutab see keskendumist, individuaalset osalemist ja tulemust. Vastupidiselt istumine laudkondadena kas kahekesi laua taga või veelgi enam kohviku stiilis rõhutab protsessi, arutamist, ühiselt osalemist ja tulemuseni jõudmist.
Kogemuslikult on ilmselt paljud märganud, et asetus ruumis mõjutab protsessi õppija jaoks. Esimeses reas ning keskel istuvad õpilased klassis olid tublimad ja rohkem kaasas tunniga kui viimase pingi elanikud ja servades istujad. Distants juhendajaga on oluline, seetõttu olen alati liikunud ruumis ringi. Seda isegi nendel vähestel kordadel, kui olen sattunud väga fikseeritud asetusega ruumi, näiteks ridadena tõusev auditoorium, mille ees on õppejõu pult ning selle küljes juhtmega mikrofon. Kord sellises TalTechi saalis loenguga alustades hakkasin kohe rahulike sammudega ning samal ajal kohtumist sisse juhatades liikuma ruumi keskelt mööda käiguteed üles. Ma ei pidanud minema poole auditooriuminigi, kui tagumistes pinkides sülearvuti kaaned sulgusid ja tähelepanu pöördus meie kohtumise sisule.
Huvitav on see, et ruumi asetus mõjutab mitte ainult õppijat, aga ka juhendajat. Kõnepuldi ja teatri asetusega ruumis kipub koolitaja rohkem loengut lugema, sama inimene samal teemal ümarlaua asetusega ruumis suhtleb oluliselt rohkem õppijatega.
Veelgi enam, värskemad uuringud näitavad, et sama efekt laieneb virtuaalsesse maailma. Koolitus, kus osalejad näevad kas ainult suurt juhendaja nägu või tema jagatud ekraani ja nägu on vähem haaravad ja tulemuslikumad ning rohkem individuaalsust rõhutavad kui need, kus kasutatakse galeriivaadet, selle ümberpaigutamist ning väiksematesse gruppidesse jaotumist.
Õppetulemuste ja ruumi paigutuse (sh virtuaalse ruumi paigutuse) seoste kohta käivatest värskematest uuringutest saab hea ülevaate Yale’i ülikooli Poorvu keskuse lehelt. Soovitan kindlasti vaadata sisse ka lehel viidatud uuringutesse, eriti Francescucci ja Rohani 2019. aasta uuringusse “Exclusively Synchronous Online (VIRI) Learning: The Impact on Student Performance and Engagement Outcomes”.
Ma arvan, et on aeg jätta teatri-stiilis asetus teatrisse ja klassikaline klassiruumi asetus industriaalrevolutsiooni mõjutustega ajalukku ning liikuda uute teadmiste varal edasi maailma, kus viimast pinki, kuhu esimesena koonduda, enam lihtsalt ei ole.
Kontaktkoolitused toimuvad füüsilises ruumis ning see ruum ja inimeste paigutus sellest mõjutavad sisulist protsessi. Mida rohkem sarnaneb koolituse keskkond klassiruumile, mida osalejad oma kooliajast mäletavad, seda enam aktiveeruvad osalejates ka kooliaja käitumisharjumused ja hoiakud. Isegi sõnakasutusest ja naljadest on sageli kuulda viiteid koolile ja klassile, käitumismustritest rääkimata. Olen igal võimalikul juhul vältinud teatri- ehk klassiruumi asetust, kus osalejad vaatavad teineteise selgasid, aga ümberringi näen siiski sageli sellist inimeste asetust ruumis. Kuidas ma saan teiste osalejatega suhelda, kui ma neid ei näe? Kui aga interaktsiooni õppijate vahel ei teki, kipub tähelepanu hajuma ja õppimise efektiivsus langema. Lisaks - teineteise taga asetsevate istmeridade korral kipuvad tagumised read jätkuvalt esimesena täituma. Neid, kes tulevad ja istuvad ette ja keskele, kohtab endiselt harva ja pigem nooremate inimeste hulgas.
Kasutades teisi asetusi (lauad ja toolid U-kujuliselt, kohviku stiilis laudkondadena, ainult toolid ringis ilma laudadeta, toolid hunnikus ja inimesed organiseeruvad ise) on oluline jälgida just seda, kuhu sa tahad, et inimeste tähelepanu enim pööratud oleks. Näiteks U-kujuliselt asetatud laudade korral istuvad esimesena ruumi saabunud inimesed sageli risti näoga ekraani poole, kui ekraanile on kuvatud avaslaid. Nii ei pea nad vaatama päeva jooksul ekraanile pööratud peaga. Samas, kui ekraanil toimuv on pigem toetav ja teisejärguline, siis võib inimesed rahulikult paigutada nii, et nad näevad ekraani ainult pöörates ja tähelepanu fookuses on midagi muud, kas koolitaja, mõni õppevahend, pabertahvel vms. Sellisel juhul on kasulik koolituse alguses hoida projektor väljalülitatuna.
Veel üks faktor on see, kui lähedal või kaugel inimesed teineteisest istuvad. Näiteks, kui istutakse üksinda laua taga, kummalgi pool paar meetrit järgmise inimeseni, rõhutab see keskendumist, individuaalset osalemist ja tulemust. Vastupidiselt istumine laudkondadena kas kahekesi laua taga või veelgi enam kohviku stiilis rõhutab protsessi, arutamist, ühiselt osalemist ja tulemuseni jõudmist.
Kogemuslikult on ilmselt paljud märganud, et asetus ruumis mõjutab protsessi õppija jaoks. Esimeses reas ning keskel istuvad õpilased klassis olid tublimad ja rohkem kaasas tunniga kui viimase pingi elanikud ja servades istujad. Distants juhendajaga on oluline, seetõttu olen alati liikunud ruumis ringi. Seda isegi nendel vähestel kordadel, kui olen sattunud väga fikseeritud asetusega ruumi, näiteks ridadena tõusev auditoorium, mille ees on õppejõu pult ning selle küljes juhtmega mikrofon. Kord sellises TalTechi saalis loenguga alustades hakkasin kohe rahulike sammudega ning samal ajal kohtumist sisse juhatades liikuma ruumi keskelt mööda käiguteed üles. Ma ei pidanud minema poole auditooriuminigi, kui tagumistes pinkides sülearvuti kaaned sulgusid ja tähelepanu pöördus meie kohtumise sisule.
Huvitav on see, et ruumi asetus mõjutab mitte ainult õppijat, aga ka juhendajat. Kõnepuldi ja teatri asetusega ruumis kipub koolitaja rohkem loengut lugema, sama inimene samal teemal ümarlaua asetusega ruumis suhtleb oluliselt rohkem õppijatega.
Veelgi enam, värskemad uuringud näitavad, et sama efekt laieneb virtuaalsesse maailma. Koolitus, kus osalejad näevad kas ainult suurt juhendaja nägu või tema jagatud ekraani ja nägu on vähem haaravad ja tulemuslikumad ning rohkem individuaalsust rõhutavad kui need, kus kasutatakse galeriivaadet, selle ümberpaigutamist ning väiksematesse gruppidesse jaotumist.
Õppetulemuste ja ruumi paigutuse (sh virtuaalse ruumi paigutuse) seoste kohta käivatest värskematest uuringutest saab hea ülevaate Yale’i ülikooli Poorvu keskuse lehelt. Soovitan kindlasti vaadata sisse ka lehel viidatud uuringutesse, eriti Francescucci ja Rohani 2019. aasta uuringusse “Exclusively Synchronous Online (VIRI) Learning: The Impact on Student Performance and Engagement Outcomes”.
Ma arvan, et on aeg jätta teatri-stiilis asetus teatrisse ja klassikaline klassiruumi asetus industriaalrevolutsiooni mõjutustega ajalukku ning liikuda uute teadmiste varal edasi maailma, kus viimast pinki, kuhu esimesena koonduda, enam lihtsalt ei ole.